ELA OMA UNISTUST JA SA HAKKAD SÄRAMA *
Üks ammune klient, kellega eelmisel aastal töötasin kokku 7 korda, kaasates tema loosse ka lapsi ja abikaasat, siis jälle ainult temaga individuaalselt töötades, tuleb korraks veel eelhäälestumisele. Selleks, et kohtuda üle pikkade aastate talle väga erilise inimesega. Oma isaga. Me pole üle poole aasta näinud ja täna, siin ja praegu, pole võimalik teda mitte märgata - juba kaugelt, sest ta särab üleni ja kaugele. Rõõmsa inimese aura just nii kiirgabki, igaüks saab sellest paratamatult osa ja see on ilus. Ta ütleb, et oli just eelmisel päeval vennale öelnud, et ta ei saa aru "mida terapeut temaga teinud on, aga ta pole enam see inimene, kes aasta tagasi".
See on tõsi - ta pole tõesti enam see inimene, sest aasta tagasi tuli väikses ruumis kõvasti pingutada, et tema häält kuulda, ja väga toekalt olemas olla, et temasse pesa pununud ärevus rahuneda saaks. "Aga mitte iialgi, mitte iialgi," ütlen talle "pole asi ainult terapeudis." Teraapiaprotsess on KOOSTÖÖ ja TEEKOND. Mida jõudsamalt soovida oma teed käia, seda võimsam ja kergem on edasiminek. Jah, ka kergem, sest kui hakkad elama oma KUTSUMUST, siis saab ka Elu hakata sind sinu endana toetama. Ta võtab su sülle ja poputab ja näitab just neid uksi ja aknaid, mida edasiminekuks kõige rohkem vajad.
Aasta tagasi nii-öelda lootsina seda teekonda alustades pidin kõigepealt aru saama, mis on juhtunud ja kuhupoole inimene nüüd teel on. Ta ei teadnud seda siis veel isegi täpselt, pigem ei julgenud kõva häälega soovida, sest tunne oli, et keskkond ei toeta ja niigi habras soov võib käest tuhaks haihtuda. Me alustasime treenimist - uskumist iseendasse ja oma unistustesse, pisikeste reaalsete sammude tegemist, tihedamat koostööd perekonnaga, väljendusjulgust iseendana. Minu meelest see viimane ongi kõige suuremaks lakmuseks, kas ollakse ka päriselt suureks kasvatud.
Teekond olla ise oma laevas kapten oli alanud. Tasakesi, justkui kass sametistel käppadel piilusid tema unistused nurga tagant ja nurrusid oma õhkõrna igatsust. Aasta tagasi oli ta n-ö nähtamatu tüdruk, nagu ilma näo ja peata tüdruk Muumitrollide multikast, aga täna ta särab, naeratab, naerab, räägib, lausa vadistab rõõmust ja jagab rõõmuga oma imelisi muutusi uuel teel. Tema elust on saanud MUINASJUTT. "Hallist keldrihiirekesest", kes oli piltlikult mattunud arhiivitolmu alla, on sirgunud eneseteadlik ja särav naine. Imehooliv ema ja toetav abikaasa oli ta ka juba varem, aga nüüd ta hoolib ja toetab ka iseennast ja tema lähedased on temaga samas paadis. Temast on saanud täielik inimeste inimene, ta töötab koos lastega, õpetab ja toetab neid, lustib koos nende ja oma sisemise lapsega. Ja tunneb elust rõõmu. Ja see muinasjutt ei ole sugugi lõppenud, oh ei, ta kestab ja koob uusi rõõmumustreid edasi. * Klientide kaitseks olen igas loos muutnud suvaliselt fakte nagu nt ema ja isa, õde või vend, sugulased või sõbrad. Üheski loos pole ükski klient äratuntav, küll aga on kõik lood tõesed ja jutustavad lugusid imelistest muutustest.
Tasakaalupesa on ruumid ütlevad hoole ja armastusega TERE
TASAKAAL on kõige alus, nii-öelda elu segmentide mört. Kui uskuda, et meie füüsiline tervis on meie vaimse tervise peegeldus; kui mõista, et oleme oma lähedastega paratamatult ja pidevalt seotud sünnist surmani (jah, isegi nendega, kes on väga kaugel või juba ammustilma maamulla all); kui olla kogenud, mida tähendab liigne ületöötamine või liiga kauaks vaid koduseinte vahele jäämine, siis jääbki ju ainult TASAKAALU otsimine. Kõiges ja kõikjal.
PESA on iidvana soome-ugri sõna. Meie regilaulu mütoloogiast on teada, et maailm loodi nõnda, et ilmamerest lendas välja tsirguke ja ehitas endale kas põõsa peale või tamme otsa pesa. Ja pesast sai alguse kogu muu elu: uued tsirgud ja nonde sulised lapsed, kuni tänaste lindudeni välja. Nagu meie täna, oma vanemate, vanavanemate, vanavanavanemate lapsed, lapselapsed ja lapselapselapsed, ja nii põlvkondi tagasi ja edasi. Pesapaik on eesti keeles koht, mis kangastub hoitud ja hea kohaga, kus on turvaline olla, iga ilmaga, igat moodi - koht, kus saad olla sina ise. Igasuguste tunnetega, vihas ja kurbuses, valus ja leinas, rahus ja rõõmus.
Veel on eesti keeles olemas selline kaunis sõna nagu peopesa. Kumerdatud pihk meenutab tõesti väikse linnu pesa ja keltidel on selline ilus ütluski jumalagajätuks nagu "Kuniks jälle näeme, hoidku jumal sina oma peopesas".
Luban, et kõik kohtumised Tasakaalupesas sujuvad hoitult ja kaitstult, luban olla Sulle ustav ja hea ruumihoidja. Soovin, et iga pere koos ja iga hing eraldi leiaks omaenda kõrgema hüvangu nimel siit just nõnda palju selgust ja kergust, nagu tal vaja on.